Uni ja unetus
Inimene veedab umbes 1/3 oma elust magades. Ilma uneta ei tuleks inimene oma eluga toime ja ei saaks elada hea tervise juures. Hea uni on absoluutselt vajalik selleks, et me saaksime elada head elu.
Unetus on laialt levinud probleem, mille esinemine sageneb vanuse kasvades. Umbes viiendikul koguelanikkonnast ja kuni pooltel üle 55 aastastest võib esineda probleeme unega. Unetus diagnoositakse vaid osal uneprobleemidega inimestel ja sageli ei ravita unetust õigesti. See mõjutab unetuse all kannatavaid inimesi ja kogu ühiskonda.
Kehvasti magatud öö korral tunneb inimene ennast päeval väsinuna, ärritub kergesti ja tema töövõime langeb. Unetuse korral häiruvad ka inimese tähelepanuvõime ja koordinatsioon. Samuti mõjutab see inimese mälu ja muid kognitiivseid võimeid. Hea ja kosutava une korral tunneb inimene ennast päeval värske ja väljapuhanuna. Väljapuhkamiseks vajalik uneaeg on individuaalne. Kõige olulisem on magatud une kvaliteet.
Unetuse sümptomid ja tagajärjed
Unetus on üks enamlevinud terviseprobleemidest. Eesti terviseuuringu andmetel kaebas 26% Eesti täiskasvanud elanikkonnast vähemalt ühe unetuse sümptomi üle sageli või pidevalt. Unetuse korral on peamised kaebused uinumisraskused, sagedased öised ärkamised või mittekosutav uni. Paljudel juhtudel esineb unetusega inimestel probleeme päevase toimetulekuga. Unetus esineb siis, kui inimene ei ole rahul oma unega ja see häirib teda.
Krooniline unetus halvendab oluliselt inimese elukvaliteeti. Unega rahulolematute seas hindab 70% oma päevast toimetulekut unetuse tõttu kahjustatuks. Unetus võib lisaks elukvaliteedile mõjutada ka inimeste füüsilist tervist. Unetutel võib esineda suurem risk südamehaigustesse või diabeeti haigestumiseks. Unetutel on väsimusest tingitud autoõnnetuste risk kaks korda suurem. Unetus võib olla üheks riskifaktoriks depressiooni või ärevushäire kujunemisel.
Unetust võib jaotada selle põhjuste järgi nii:
primaarne e. ilma selge põhjuseta unetus.
sekundaarne e. kehalisest või psühiaatrilisest haigusest või ravimite kõrvaltoimetest tingitud unetus.
Kümme head nõuannet, mis võivad aidata leevendada une probleeme.
Jälgi une-ärkveloleku rütmi:
1. Mine voodisse, kui oled unine.
2. Tõuse voodist igal hommikul ühel ja samal ajal, samuti nädalalõppudel. Kui soovid ärgata hiljem, siis ära maga kauem kui 1 tund.
3. Väldi magamist päeval.
Väldi liigset erutust, ergutavaid aineid ja ebanormaalseid söömisharjumusi:
4. väldi ülemäärast füüsilist pingutust õhtul
5. väldi alkoholi kasutamist 2 tundi enne magama minekut.
6. väldi kohvi joomist peale kella nelja või 6 tundi enne magama minekut. Tee endale selgeks millised ravimid, toidud ja joogid sisaldavad kofeiini või muid stimuleeriva toimega aineid.
7. väldi suitsetamist mõned tunnid enne magamist.
8. Väldi ülemäärast söömist ja joomist enne magama heitmist. Ära söö ärgates öösel (see võib muutuda harjumuseks).
Tee magamaminemine võimalikult mõnusaks:
9. Tee magamistuba võimalikult soodsaks uinumiseks ja magamiseks (vaikus, temperatuur, valgustus).
10. Tegele millegi rahustavaga enne magama minemist, lõõgastu.
Allikad:
Monane M. Insomnia in the elderly. J Clin Psychiatry 1992;53(Suppl):23-8.
Hion T, Aluoja A, Veldi M, Shlik J, Vasar V. Prevalence of symptoms of Insomnia in Estonia. J Sleep Res 2000;9 (Suppl 1):81.
Zeitlhofer J, et al. Sleep and quality of life in the Austrian population. Acta Neurol Scand 2000;102(4):249-57.
Rombaut N, et al. The quality of life insomniacs questionnaire (QOLI). Med Sci Res. 1990;18:845 847.
Pilcher JJ, et al. Sleep quality versus sleep quantity: relationships between sleep and measures of health, well-being and sleepiness in college students. J Psychosom Res 1997;42:583 596.
Yaggi HK, et al. Sleep duration as a risk factor for the development of type 2 diabetes. Diabetes Care. 2006;29(3):657-61.
Gangwisch JE, et al. Short sleep duration as a risk factor for hypertension: analyses of the fi rst National Health and Nutrition Examination Survey. Hypertension. 2006;47(5):833-9.
Roth T, Roehrs T, Costa de Silva JA, Chase MH. Public Health and Insomnia: Consensus Statement Regarding its Status and Needs for Future Actions. Sleep 1999;22:S417–20.